Kohapärimus

Kohapärimuseks nimetatakse lugusid, mis seotud mõne paigaga – olgu selleks siis asula, mõis või looduslik nähtus. Kohapärimus levib läbi rahvasuu (tänapäeval ka internetis) ning avaldub nt mälestustes ja muistendites. Kohapärimuseks ei ole ainult vanad tekstid, mis arhiividesse talletatud – need on ka tänapäeval tekkivad ja levivad jutud, mida tasub kindlasti külaseltsilgi talletada. Kirimäe kohapärimuse kohta arhiividest palju ei leia, kuid see ei tähenda, et pärimust ei ole. Jõudumööda püüame koguda kohalikku rahvapärimust vanadelt külaelanikelt, kuid oma tähelepanekud on oodatud ka noorematelt.

– – – – – – – – – – – – – – –

Kirimäe kohta on Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatud järgmised tekstid:

Vaat’, seal Nigula kiriku taga vastu Priguldi teed oli vanasti kabel. Praegugi kundamendi kivid seal veel alles. Noh, heakene küll, eks peremamsel tulnd ükskord Priguldilt ja näind, et tuli põleb kabelis. Ehmatand teene ermsasti ja joosnd õpetaja juure. Vana Michelson võtnd piibli kandlasse ja läind isi vaatama. Eks va mõisnikud estund koos ja löönd kaarte. Seal olnd ikke Palevere Liidres, Kirima Maidel ja Uugla Suurmölder. Noh, Michelson astund siis sisse ja ütelnd: “Kas ma põle teid jumalasõnaga matnd? Mis te siin teete?” Selle peale kadund kõik mehed ää, tuli kustund ka ja peale seda olnd rahu jälle kabelis.
ERA II 159, 193 (27) < Lääne-Nigula khk, Palivere v, Allikma k, Räägu t < Martna khk – E. Ennist < Liisa Grosstein, s 1886 (1937)

Haapsalus Vanasadama aitade vastas, praeguse Laidoneri sanatooriumi kohal olid vanasti kolm maja. Need majad kuulusid Võnnu mõisnikule. Seepärast hüütud neid maju Võnnu mõisaproua järgi Võnnu Tiiu majadeks. Võnnu Tiiu olnud väga halb proua. Proua surnud ära. Peale proua surma hakanud Võnnu Tiiu vaim kods käima. Nagu oma elus Võnnu Tiiu olnud kuri proua, nii oli ta peale sumagi kuri, riielnud teenijatega ja võtnud nendelt harjad ära. Iga vanaasta öösel kella 12 ajal olla Võnnu Tiiu ja Kollavere krahv kahekesi sõitnud ümber Kirima mäe (Kirima mägi on Kirima endise mõisa maal). Tulised hobused, kolm paari ees. Sõidetud tulise kiirusega ümber mäe. Hobusel olla tuld suust välja ajanud. Need hobused pole aga olnud õiged hobused, vaid kurjad vaimud. Kord olla hobuseid mindud rautama. Seal olla hobuserautajad näinud et hobustel olla olnud inimeste jalad.
ERA II 229, 94/96 (24) < Haapsalu, Karja t. 13 < Tartu-Maarja khk., Ojaküla, Joonase t. – E. Jürine, Haapsalu Progümn. õpil. < Jakob Karolin, 60 a (1939)

Veinjärve otsas on Hällimägi, mis on olnud vanade eestlaste hiiemägi.
Läänemaal, Kirimaa vallas, Nigula kihelkonnas, Kirimaa sauna küla taga on soo sees vanade eestlaste tehtud hiiemägi. Kui kaevatakse tuleb säält süsi välja. Sääl olla ennem ohverdatud.
E, StK 27, 124 (7) < Koeru khk, Väinjärve v, Laaneotsa k – A. V. Kõrv < Miina Stegemann, 60 a (1925)

Kõrgesaares ühed venelased ostnd mõisa. See oli 1905 aastal. Nad ei ole saand elada seal, vaimud käind. Tulnd sisse, puhund tule ära. Nad tulid sealt ära, Kirimaale.
Ükskord kutsund kutsari, ärra tulnd alla, ütelnd: Sõida Kõppu! Kutsar akand sõitma, vaadand tagasi, põle midagi olnd. Tulnd tagasi – põle midagi, teised oodand juba.
Seal on neid vaimusi nähtud. Seal oli krahv Ungur, kurjateud tulid avalikuks, sinna maetud inimesi, need võisid olla.
Selle koha peale matmisesõnad üle lugeda, siis jääb järele.
ERA II 62, 182/3 (23) < Lääne-Nigula khk, Taebla v, Kirimäe k, Soone saun – R. Põldmäe < Anna Vii, 65 a (1933)

– – – – – – – – – – – – – –

Eesti Rahva Muuseumist:

/…/ Esimesed sadakond eset kogusid 1913. aasta kogumismatkal kunstiõpilased Eduard Taska ja Marta Veiler. Vastutulek vanavarakorjajatesse oli enamjagu lahke, vaid Kirimäe külas oldi lahtilastud kuulujutu tõttu vaenulikud: „Rahwas oli hirmuga kõik wanaaegsed ja isegi uued piibli ja testamendi raamatud ära peitnud, piiblid maa sisse kastides matnud, muist lae alla kõrgelle puude pinu peale ära peitnud, kirjud seelikud ahju taha topinud. Külas oli arwamine, et jumala sõna raamatud tahetakse ära korjata ja ära häwitada, wägiwallaga aitadesse ja pööningutele tungida, koik wanaaegsed asjad wägise ära wiia. „Hirmsad ajad on käes!“ ohkisid eided, kui Museumi üleskutsetest kuulnud olid, „käsk olla wälja antud kõik püha kirja raamatud ära korjata, peidame ära, mis jõuame, matame maa sisse, ainult mitte neile ära anda. Naisterahwas see korjab ka kõik naeste riided ära, meesterahwas see otsib wanu tööristu, peidame kõik ära, mis jõuame.“ Esimesesse peresse jõudes küsisime wanawara. Perenaene ühes kolme weikese lapsega oli kodus, tõi meile hirmuga ühe wana suitsunud piibli välja: „Ei muud põle ühti, see on ainuke piibel majas, ühe wana surija pärandus, ega me seda enam loe, wõite ära wõtta.“ Seletasime temale oma käimise põhjuse ja wanawara korjamise mõtte ära, oli nupukas eit, sai asjast aru, hakas hopis teist jutu tegema. Tema oli esimene, kelle käest kuulda saime kuulujuttudest, mis külas laiale olid laudatud. Läksime edasi, külas oldi meie sinnatulekud tähelepandud, wärawatele ilmusid inimesed, kes kõik ühtewiisi meie küsimiste peale wastasid: „Ei meil pole midagi, kes niisuguseid wanu asju ülesse on pannud.“ Juhatuse järele pidi kusagil peres kirjadega õllekann olema, läksime sinna. Perenaene kostab niisama, kes kõik teisetki, et midagist põle. „Teil pidi üks puukann olema,“ ütleme meie. Perenaisel ilmub hirmu higi näole „Eks minge otsige aidast ülesse!“ hüüab ta kohkunult. Tegime temale selgeks, et meie ise mitte asju ei otsi ega wägise ära ei wii, kui tal midagist on wõiks jo näidata. Läks siis aita, kolas tükk aega ringi ja tõi wiimati ühe kirjadega õllekannu kaane ja kõrwa wälja.“ (ERM TAp 88:36–37) /…/

%d bloggers like this: